Libahundi JÄLG

Vääna-Jõesuu 26.05.18


Rajainfo     GPS jälgimine   Parkimise skeem

Võistluspäeva orienteeruv ajakava

9:00 Võistluskeskuse avamine
9:15 Registreerimine ja võistlusmaterjalide jagamine
10:00 Kaartide jagamine (ka rattarajale)
11:00 Jooksuraja start
11.30 Rattaraja ja matkaklassi start
15.30 - 18.00 söök
16.30 rattaraja finiš
17:00 jooksuraja finis
17:30 Finiš suletakse
18:00 Autasustamine

Autasustatakse iga klassi 3 paremat võistkonda.
NB! Haaknõelad palume ise kaasa võtta

 

Kevadetapp toimub Vääna jõe ümbruskonna toredates männimetsades, mereranna ja luidetega pikitud üsna tiheda teedevõrgustikuga aladel.

Uudis- matkaklass!
Sellest aastast oleme lisanud varasematele võistlusklassidele lisaks ka matkaklassi neile, kes ei soovi võidu peale lipata, vaid tahavad nautida looduses liikumist ja õppida kaardi järgi metsas tegutsemist.

SUURUPI
Suurupi külas elab 01.01.2017 seisuga Harku Vallavalitsuse andmeil 1037 elanikku. Suurupis on 877 suvilakrunti. Osades neist elatakse aastaringselt, osad on kasutusel suvemajadena. Võib oletada, et suveperioodil kasvab elanike arv kahekordseks. Suurupi on valla asumitest elanike arvult kolmandal kohal peale Tabasalut ja Murastet.
Suurupi poolsaar on enim tuntud oma kahe tuletorni poolest. Suurupis paiknevad ka Peeter Suure Merekindluse objektid. Tsaar Nikolai II käsul 1913 - 1917. a. ehitati Suurupi poolsaarele Peeter Suure Merekindlus. Nõukogude väed kasutasid ehitisi enda tarbeks. Kolmekümnendate teisel poolel paigutati Naissaarest lõuna pool asunud Suurupi kindlusesse veel kolm 9,2-tollist [234 mm] suurtükki, millede laskekaugus ulatus kuni 24 kilomeetrini.

Tuletornid
Tuletorn ehk majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis kaldal või madalas vees. Tuletorne rajatakse selleks, et hoiatada meresõitu takistavate ohtude, näiteks kari, korallrifi või madaliku eest. Tuletornid hõlbustavad ka sissesõitu sadamasse.
Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern, mis koosneb valgusallikast ja optikaseadmest. Lisaks võivad udu korral kasutuses olla heli- ja raadiosignaalid.
Tänapäeval on majakad üldiselt automatiseeritud. Automaatika abil ei lasta valgust pidevalt, ühtlase joana, vaid sinna sisse tehakse pause, nii et valgusjuga meenutab pisut triipkoodi. Lähestikku paiknevatel majakatel on see muster alati erinev ja selle järgi saab majakaid eristada. Tuletorni kõrguse valimisel arvestatakse pilvede väikseimat (umbes 100 meetrit) ja lainete suurimat kõrgust (10–15 meetrit). Kuni 10-meremiilise nähtavuskaugusega majakat nimetatakse tulepaagiks.
Tänapäeval on töötavate tuletornide arv maailmas hakanud vähenema suurte
hoolduskulude tõttu. Neid asendavad laevadel olevad moodsad navigeerimise abivahendid. 

Suurupi sihi ülemine tuletorn
Koordinaadid: 59°27.813' N/24°22.818' E
Tule sektor: valge 0° - 360°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1760; 1951;1998
Tule nähtavuskaugus: 12 miili
Tuletorni kõrgus alusest: 22 m
Tule kõrgus merepinnast: 68 m
Tule iseloom: 15s (1.5+4.5+4.5+4.5)

1759.a tegi kontraadmiral Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku ehitada
Suurupi poolsaarele tuletorn. 1760.a hakkas tuletorn tööle ilmselt lahtise tulega. 19.sajandi lõpul valmisid tuletorni kompleksi elamu, saun, õliait, kelder ja lauda hoone, kompleks oli ümbritsetud kõrge paekivi alusel plankaiaga. Teises maailmasõjas, Saksamaa vägede taganemisel, hävis tuletornivahi elamu, tuletorn suudeti halvimast päästa, kuid vajas kapitaalseid uuendusi. 1951. a rekonstrueeriti tuletorn 22 m kõrgusena varasemast veidi erineval kujul. Kompleksi rajati ka uus generaatorite hoone ja ehitati hävinenud hoone asemele uus eluhoone. 1998.a paigaldati tuletornile uus laternaruumi osa ja moderniseeriti valgusseadmeid. 2011. a paigaldati laternaruumi katusele uus LED- tüüpi valgusseade, tule kõrgust tõsteti 2 meetri võrra ja tule sektorilisus kadus, olles nähtav 360⁰.

Suurupi sihi alumine tuletorn
Koordinaadid: 59°28.300' N/24°24.993' E
Tule sektor: valge 242,5° - 250,5°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1859; 1885; 1998
Tule nähtavuskaugus: 11 miili
Tuletorni kõrgus alusest: 15 m
Tule kõrgus merepinnast: 18 m
Tule iseloom : Iso W 3s (1.5+1.5)

19. sajandi keskel keskel kaebasid meremehed jätkuvalt navigatsioonivahendite halva
seisukorra üle Venemaa vetes. 1859.a ehitati Suurupisse ülemisest tuletornist 2245 m
kaugusele puidust sihituletorn. Koos Suurupi ülemise kivist tuletorniga moodustavad nad sihi 246,5⁰, mis on abiks väljasõidul Tallinna lahest, Naissaare ja Vahemadala vahelt, lääne suunas Soome lahte.1863.a värviti idapoolne sein valgeks, küljed ja tagasein kollaseks ning katus punaseks. Torni juurde ehitati ka ülevaataja elamu, ait ja kaev.1888.a uuendati laudvooder ja värviti kõik küljed valgeks. Kompleksi lisandus kivist petrooliumiait. 1911.a ehitati juurde uus puidust eluhoone. 1967.a viidi tuletorn elektritoitele ja sünkroniseeriti ülemise tuletorniga. 1998.a Suurupi alumine tuletorn restaureeriti. Suurupi alumine tuletorn on vanim puittuletorn Eestis. Suurupi alumine tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) 100 väärtuslikuma töös oleva ajaloolise tuletorni hulka, kogu kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

Suurupi sireenijaam
Eesti mereveele tekib sageli udu talvistel ja kevadistel öödel. Halva nähtavuse või udu korral anti meresõitjatele ohust teada ja aidati orienteeruda udusignaalide abil. Siis hakkas tuletorni meeskond kindlate ajavahemike tagant kella lööma, hilisemal ajal pandi tööle sireen. Suurupi ülemisest tuletornist juhiti alumist tuletorni ja Ninamaa sireenijaama, mis asus ülemisest tuletornist 1500 m kaugusel Ninamaa neemel, kuhu rajati 1898. aastal terve sireeni ja teenindavate hoonete kompleks. Tänaseks on sireenijaamast säilinud sireenihoone, elamu, kütuseait, saun ja viltu vajunud nautofoni mast. Tormine meri uhub Ninamaa neeme iga aastaga väiksemaks ning ajaloolist kompleksi ohustab hävimine.

Suurupi merekindlus ja rannapatareid
I maailmasõja ajal ehitati Tallinna ümbrusesse suurejooneline kindlustiste kompleks, mille nimeks sai Peeter Suure Merekindlus. Suurupi poolsaarele oli ette nähtud ehitada 3 rannapatareid ja 3 helgiheitja positsiooni. Suurupi ülemisest tuletornist lõuna poole oli planeeritud Romanovite patarei, mille kahes soomustornis pidi olema kokku neli 356 mm kahurit. Mereranda, poolsaare loodeotsa pidi ehitatama kuue 130 mm kahuriga patarei nr. 2 ja poolsaare põhjarannikule nelja 130 mm kahuriga patarei nr. 3. Helgiheitjad olid planeeritud patareide nr. 2 ja 3 lähikonda ning poolsaare kirdenurgale.
Romanovite patarei jäi ehitmata, maasse lõhati vaid 2 neljakandilist auku, kuhu pidid tulema suurtükitornide alused, laskemoona keldrid jms. Ehitamata jäi ka patarei nr. 2, selle asemele ehitati 1916.a kevadeks kogukate betoonvarjenditega patarei, mille relvastuseks oli neli 234 mm suurtükki. Tollest patareist 300 m edela poole ehitati metsa vahele neljakandiline betoonpunker, mis mahutas helheitja ja diiselgeneraatori. Helgiheitjat sai punkrist mööda raudteed lükata Kivista neemele. Patareist nr. 3 saadi valmis nii betoonvariendid, kui ka suurtükialused koos rinnatisega. Patareist 800 m lääne poole, Nõmme neeme „juure“ peale ehitati betoonist helgiheitjapunker, kust helgiheitjat sai mööda raudteed neemeotsale lükata. Teine helgiheitja punker ehitati pikki mereranda ida poole.
Eesti Vabariigi ajal rekonstrueeriti patarei nr. 2 rannapatarei nr 6.-ks. 1924.a alustati
patarei nr. 3 positsioonile rannapatarei nr. 9 rajamisega. 1.jaanuaril 1927 ühendati
rannapatarei nr. 6 ja 9 ning teenindavad ehitised ja asutused Suurupi komantatuuriks.
1940.a. suvel läks Suurupi merekindlus Nõukogude Liidule. 1941.a lasti rannapatarei nr. 6 kaks parempoolset varjendit õhku, nagu ka Nõmmeneeme juures olnud helgiheitja punker. Suurupi rannapatarei likvideeriti 1960. aastail, kui sellised patareid lõpetasid tegevuse.

VÄÄNA JÕGI
Vääna jõgi kulgeb Paekna külast Lohusalu lahte. See kannab ka Tõdva, Tedva, Hüüru, Topi ja Saku jõe nime.Vääna jõgi voolab täies pikkuses Harju maakonnas. Jõe ülemjooks kulgeb Kiili ja Saku vallas, keskjooks valdavalt Saue vallas ning alamjooks jääb tervenisti Harku valda. Tähtsamad lisajõed on Pääsküla jõgi ja Vanamõisa peakraav. Jõe pikkus on eri andmeil 58, 64 või 65,4 km ja valgala suurus 316 km². Jõe veepinna absoluutne kõrgus on lähtel 40,0 m ja suudmes 0 m ning jõe keskmine lang 0,69 m/km. Kuni 1967. aasta detsembrini, mil jõe algne ülemjooks kanaliga Pirita jõkke suunati, oli Vääna
jõe pikkus 75 kilomeetrit, valgala aga 407 km². Vanasti olid Vääna jõel Saku ja Hüüru mõisas vesiveskid.
Jõel on kehtestatud looduskaitselised piirangud kogu Harku valla piires, kuna selles elutsevad jõesilm, lõhe, hink, võldas, paksukojaline jõekarp ja saarmas. Kogu Vääna jõe Harku osa peale 1,1 km pikkuse piirilõigu Saue vallaga jääb ka Natura alasse. On tähelepanuväärne, et jõe alam- ja keskjooksul 21,5 km ulatuses kuni Vahiküla joastikuni puuduvad kalade liikumist takistavad rändetõkked. 1930–1939 lasti jõkke kokku 152 000 lõhemaimu ning sõjajärgseil aastail püüti jõest lõhet isegi ülalpool Tugamanni veskipaisu. Hiljem jõe olukord halvenes ja lõhed muutusid haruldasteks. Lõhe taasasustati Vääna jõkke 1990. aastate lõpus. 1960.–1990. aastail oli Vääna jõgi tugevalt reostunud. Saku Õlletehase reovete mõjul kadus kala jõe keskjooksult sootuks. Kui 1970. aastail käivitati Sakus puhastusseadmed, olukord küll
paranes, kuid keskjooks allpool Pääsküla suuet jäi endiselt halba seisundisse. Tänapäeval reostub jõgi eelkõige Pääsküla jõe kaudu Pääsküla prügilast tuleva heitvee tõttu. Viimane suurem reostuspuhang oli 2003. aasta juuli alguses. Kevadise suurvee ajal toimub Vääna jõel üleujutusi. Lisaks Hüüru küla uputamisele on need mõnikord uhtunud ära isegi Paldiski maantee.

TÜRISALU PANK
Türisalu pank, Põhja-Eesti paekalda üks mõjusamaid ja paremini vaadeldavaid
loodusobjekte, kõrgub kuni 31 m kõrgusel- panga kõrgus läänes on 29–31 meetrit, idapoolne ots on 4–6 meetrit madalam. Romantilise merevaatega ja lihtsalt ligipääsetav Türisalu panga vaatekoht on tallinlaste populaarne väljasõidukoht, kõrgelt avaneb kaunis vaade merele ja Vääna-Jõesuu rannale. Vaatekoha parklas saab tuulisema ilmaga vaadet nautida ka autost väljumata. Selleks, et pääseda alla merelainetele lähemale, peab minema mööda pangaastangust alla laskuvat rada. Rajad kulgevad vaatekohast mõlemas suunas, ida poole ehk paremale minnes pääseb uhket paepaljandit ka altpoolt vaatlema. Türisalu pank on olnud populaarne koht enesetapjate jaoks. 2008. aasta suvel paigaldati kogu Türisalu pankranniku pikkuses piire, mis ei lase autoga sõita panga äärele – sellega üritatakse ära hoida enesetappe ja õnnetusjuhtumeid. Türisalu panga järgi on nime saanud Türisalu kihistu.


VÄÄNA JÕESUU
Vääna-Jõesuu on mereäärne küla, populaarne suvituspiirkond liivase mereranna ning Vääna jõega. Vääna-Jõesuu rannas, mida külastab parimatel rannailmadel mitu tuhat inimest päevas, on poidega suplusalapiir, mille sügavus ei ületa 1,8 meetrit. Rand on mõnus liivane, vesi läheb kiiresti sügavaks, on puhas ning moodustab läänetuulega lõbusaid murdlaineid. Vääna-Jõesuust sisemaa poole paiknevad muistsed naaberkülad Liikva ja Sõrve on Taani hindamisraamatus maksukogumise eesmärgil juba 1242 aastal kirja pandud. Arheoloogilised leiud annavad kinnitust, et põldu hariti siinkandis koguni tuhatkond aastat varem. Liikva küla Timmiste talu kiviaia seest leitud pronksist ja hõbedast naisteehete komplekt kinnitab, et kuulusime juba toona Euroopa kultuuriruumi. Vääna-Jõesuu nime esimene pool Vääna tuleneb 1306 aastal Padise kloostri munkade poolt siiakanti rajatud tornlinnusest ja kloostrimõisast. Tsistertslaste kunagised kalakasvatuse tiigid on sealmail seniajani äratuntavad. Feien tähendab saksa keeles kaitsma, kindlustama. Sellest edasi tuli mõis nimega Faehna või Fähna kuni maakeeles suupärase kohanimeni Vääna. See on ka jõe nimeks, mille suudmealal paikneb küla nimega Vääna-Jõesuu. Viti küla oma nimepäev on täpselt teada. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 6.juunil 1630 aastal Eestimaa Rüütelkonna tegevjuht Hermann Witt’ile hea teenistuse eest siinkandis kuus adramaad, kuhu Witt asutas mõisa. Ajapikku andis Witt’i mõis nime kogu Viti külale. Praegu asub mõisas Viti Kodu. Seal samas teisel pool Klooga maanteed asub teinegi meie küla mõis, Vana-Pääla (saksa keeles Taubenpöwel). Selle mõisa arhailine vanabalti stiilis rootsiaegse mõisaarhitektuuri vanim ja vähe säilinud tagasihoidlik peahoone tüüp on haruldus. See mantelkorstnaga mõisahoone on paljus sarnane toonase taluarhitektuuriga. Uhkeid lossitüüpi mõisahooneid hakati Eestimaale ehitama sajand hiljem. Praegu on muinsuskaitse all olev hoone eravalduses ja restaureeritud elumajaks.
Vääna-Jõesuu ja teised siitkandi külad kuulusid Keila kihelkonna koosseisu. 1901 aastal
ehitati Rannamõisasse abikirik, mis 1937 aastal iseseisvus ja moodustas oma koguduse. XIX sajandi lõpul hakati siitkandi talusid Vääna mõisniku Stackelbergi käest päriseks ostma. Suur maailmapoliitika jõudis siiakanti 1912 aastal kui hakati ehitama Peeter Suure Merekindluse rannapatareide ja maismaakindlustuse vööndi kaitserajatisi. Need pidid kaitsma toonase kesisririigi pealinna Peterburi rünnakute eest merelt ja maismaalt. Neist kuulsaim siinkandis on Viti mõisast lõunapool paekivi klindiserval asuv esinduslik staabikindlus ehk „ kindralite punker, “ kust vajadusel oleks saanud binoklitega jälgida ja juhtida Suurupi–Lohusalu–Pakri poolsaarte vahele jäävat merelahingut! Rooduvarjendite betoonpunkrid mahutuvusega kuni 120 meest, ehitati siinkandis Viti mäele, Naage klindiserva sisse, Suurupisse ja mujale. 1930. aastatel hakkas Vääna-Jõesuust kujunema suvituspiirkond. Riigi poolt mõõdeti välja krundid ja müüdi soovijatele. 1938. aastal pühitseti sisse Artur Adsoni ja Marie Underi suvemaja, mis kahjuks ei ole säilinud. Aktiivne kohaliku elu edendaja oli nahatööstur Eduard
Taska, kelle eestvedamisel loodi ja registreeriti 1937. aastal Vääna vallavalituses „ Vääna-Jõesuu Heakorra ja Kaunistamise Ühing“. Võideldi avalike alkoholi müügikohtade avamise vastu. Tallinna linnavalitsuse initsiatiivil ehitati Vääna-Jõesuusse linnalastele suvelaager ehk toonases keelepruugis kolonii. 1938 aastal toimus laagri pidulik avamine, millest võtsid osa Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, Tallinna ülemlinnapea kindral Jaan Soots jt. 1933 aastal võeti siinkandis üles esimese Eesti helimängufilmi „ Päikese lapsed” loodusestseenid. Filmi režissöör oli Theodor Luts, peaosi mängisid Ants Eskola ja toonane miss Estonia Elfride Lepp-Strobel. Peale Teist maailmasõda väntas Tallinfilm siinkandis osaliselt filmi „ Perekond Männard.“ 1963 aastal tehti Türisalu pangal ja Vääna-Jõesuu rannas Lenfilmi linateose „ Hamlet “ võtted. Filmimise eesmärgil ehitati Türisalu pangaastangutele Helsingöri lossi koopia. Türisalu panka kutsutakse seniajani Hamletimäeks. Vääna-Jõesuu mererannas filmiti mitmete filmistuudiote meredessantee ja rannalahinguid. Peale Teist maailmasõda asutati Vääna-Jõesuusse neli suurt lastelaagrit, toonase nimega pioneerilaagrit: endine Tallinna linna lastelaager läks raudteelaste käsutusse, ehitati suur Dvigateli tehase töötajate laste pioneerilaager, Tallinna lennujaama ning energeetikute laste laagrid. Tallinna tööstusettevõtete ja asutuste töötajatele moodustati aianduskooperatiive, kus oli võimalik kasutada 600-1000 ruutmeetri suuruseid krunte. Praeguseks on maa erastatud ja paljud endised suvitajad ja aiapidajad on ehitanud eeramud ja asunud siiakanti päriseks elama. 2013 aastal avati Vääna-Jõesuu kool.